Kiri kaasvõitlejalt

Kristi ema ju eelmine nädal meil oli ja meil maja juures ka Maxima kauplus (see kauplus asub siis kuskil sõpruse pst ja tammsaare tee risti lähedal - Autor).

Kristi ema läks sinna, võttis asjad ära ja läks kassasse, ladus asjad lindile. Ja siis täiesti lampi võttis müüa mobiili, valis numbri ja lihtsalt hakkas lobisema – kliendist jummala savi, asjad passisid.

Et jah, erinevaid Maximaid külastades saab ikka päris palju uut ja huvitavat kogeda :P

Allkirja polegi vaja?!

Daniel, kes siis palju Maximas käinud ja sealseid lugusid näinud ning vaikselt juba harjunud mõttega, et teda ei suuda enam miski üllatada.
Seisis siis tema järjekorras kui hakkasid toimuma huvitavad sündmused. Kaks inimest ennem Danieli sooritas sisseoste naisterahvas, kes otsustas oma kaupade eest tasuda pangakaardiga. Mõte iseenestest väga loogiline ja selles pole mitte midagi tavatut ja seda ta ka teha sai.
Huvitavaks läks aga asi siis, kui kassapidaja ei andnud naisterahvale tsekki allkirjastamiseks vaid pani selle enda ette kassalindile teiste samasuguste kõrvale. Ostjal kulm kerkis ning küsis "Kas allkirja polegi enam vaja?". Kassiir kiiresti vastast, et polevat tarvis.....naine küll natuke skeptiline kuid leppis vastusega.
Klient ladus oma ostetuid produkte kotti, kui ikkagi libises üle tema huulte küsimus "Aga miks ikkagi allkirja vaja pole?!".
Selle peale plahvatas kassiir ja karjus "Rutsku netu (pliiatsit pole)!"

Ja ka need inimesed, kes peale Danieli kaardiga tasusid said allkirja vabastuse.


Huvitav, kas need tsekid mille ta kuhjas hunnikusse enda ette kassalindile täitis ta pärast ise tagaruumis ära?

Postimees.ee: Tööle sõitnud leedulanna sattus Kaunase asemel Tartusse

Seiklusi juhtub ka mujal:

Eile kella 18.40 ajal sai Tartu politsei väljakutse Tartus Vahi tänaval asuvasse Maxima kauplusesse, sest sealsele turvamehele tundus ühe naise käitumine kummaline.	Foto: Elmo Riig / Sakala
Politseinikke ootas poes turvamees koos 33-aastase leedulanna Jolantaga, kes peale oma emakeele ühtegi muud keelt ei osanud. Patrull võttis naise kaasa ning suundus otsima tõlki, kes leedulanna murest aru saaks. Pika otsimise peale leitigi tõlk, kes Jolanta mure politseinikele ümber jutustas.

Selgus, et Jolanta töötab Leedus Kaunase linnas asuvas Maxima kaupluses koristajana.

Naine elab Kaunasest 125 km kaugusel ning käib tavaliselt tööle ja sealt tagasi pöidlaküüdiga.

Sellegi esmaspäeva hommikul otsustas ta töölejõudmiseks hääletada ning talle pakkus talle küüti keegi vene keelt kõnelev rekkajuht.

Jolanta seletanud juhile, kuhu ta minna soovib ning jäänud pärast seda tukastama.

Kui ta hiljem juhi jutu peale üles ärkas, teatas too, et ollakse kohal.

Autost välja astudes nägi naine enda ees Maxima kauplust ning, arvates, et on tööle jõudnud, astus sinna sisse.

Et ta aga Kaunase Maxima asemel Tartu Maxima juurde jõudnud on, sellest polnud tal esialgu aimugi.

Politseinikud viisid Jolanta, kellel polnud kaasas rahakottigi, naiste varjupaika ööbima.

Jolanta tagasi koju aitamisega tegeleb täna Leedu konsulaat.

Toimetas Jarmo Siim, Tartu Postimees

Aus maximalane

Ühel ilusal päeval Maxima järjekorras seistes sisenes poodi üks vanem naiserahvas. Tal oli käes Maxima kilekott ning ta jalutas otse kassa juurde, kus ma järjekorras seisin ning hakkas kassiirilt paluma, et see kutsuks turvamehe.
Kohe läksid kõrvad kikki, et kas saab nüüd jälle miski loo omale kõrvale panna.

Järjekord liikus muudkui ning mul tekkis juba hirm, et saan oma kauba ennem kätte, kui näen mis sündima hakkab - turvamees oli kadunud.

Kuid siis, nagu välk selgest taevast, ilmus kuskil välja turvamees ning mammi nägu läks naeru täis ja mull oli segadus.
Tädi avas oma koti ning võttis sealt välja kurgi, tomatid ning küpsised ja näitas, et need pole siit ostetud ning palus luba poodi minna, mille ta ka lahkelt sai.

Maxima vorm

Nagu eelnevates blogides olen maininud, siis Maxima töötajatel on töövormid ning eesti keelt nad eriti ei räägi.

Iga kord, kui näen Maxima töötajat vormis tuleb kohe naeratus näole. Seda kõike väga lihtsalt põhjusel, vormi seljapeal on kiri "Küsige, ma saan aidata...."

Keeled suhu ja Euroopasse.

Raha ei haise

Kord kui Daniel poodi sattus ja kauba eest tasus juhtus tal olema hästi palju kahe krooniseid millest ta sovis lahti saada.

Kui kassapidaja märkas, et nüüd tuleb suur raha lugemine, siis ennem rahapaki vastuvõtmist sülitas ta omale pihku, hõõrus käsi kokku ning siis hakkas rahalugemine pihta.

Raha klappis ning kaup käes....kõik toimis.

Lugu sellest, kui satud kell 8.15 hommikul Maximasse

Kuidagi oli öö ja päev sassi läinud ning mis seal muud, kui hommikul esimese asjana siis Maximasse hommikusööki ostma.

Astusime poodi sisse ning juba oli see rahvast täis ja kõik (loe: tavaline "maximaline") sebisid juab ringi, et saaks vaid haarata värskeid kaupu, mida riiulitele välja pannakse. Sellel varasel hommikutunnil sain üllatuse osaliseks - tegelikult Maximas on kaupa aga see ostetakse hommikul kohe ära:)

Aga meie siis valisime omale hommikusöögid välja ning hakkasime, siis otsima, et milline kassa lahti on ning kas kuskil äkki mõni lühem järjekorra jupp - aga kus sa sellega :).
Avatud oli ainult üks kassa mille taga lookles umbes 15 meetrit järjekord või siis 30 inimest, et saba lõpp läks ümber esimese saiariiuli. Hakkasime valju häälega naerma. Saime aru, et siin järjekorras me sista ei kavatse, kuid sisimas teadsime, et süüa tahaks ikkagi jubedalt. Jäima lootma, et äkki tuleb keegi ning teeb lahti ka mõne teise kassa ning paigutasime ennast nii, et mina oli järgmise kassa uutel ja Dan ülejärgmisel. Ise muidugi kommenteerisime, et oi kui huvitav ja et kuidas ikka nii saab ja jube naljakas oli meil näha sellist elu :)
Järsku muutus sündmuste käik ja väga ootamatult. Kõrvalkassa järjekorras (mis oli siis avatud) viipas mulle üks pensinäer, et tule järjekorras minu ette....igaks juhuks küsisin kinnitust ning sain selle.
Võtsin tema ette koha sisse ja siis hakkas alles õige action pihta. Minust paar kolm inimest taga pool hakkas tõusma venekeelne kisa...pöörasin ringi (aimates, et jutt käib minust) ning ütlesin viisakalt, et kahjuks ma ei saa teist aru. Juhtus ime! See, mis järgnes oli küll tugeva aktsendiga aga ma sain aru. "Noormees vabandage, kuid kuidas te saata minust ette trügida, ma olen pika järjekorra ära sisnud ning nüüd teie nii teete". Poldki nagu miskit tarka vastata tegelikult, seletasin lihtsalt, et mind lasti ette ja mis teha, et inimesed on head jne.
Samal ajal, kui rääkisin, siis vaatasin ka seda inimest, kes minuga suhtleb....tegemist oli joomisest pundunud näoga naisterahvaga, kes hoidis käes viinapudelt. Arvan, et kui meie oleks ka mingil põhjusel teisipäeva hommikul tahtnud viina osta ja meid oleks siis ka järjekorras ette lastud oleksime sealt kauplusest lahkunud vägivallatunnustega, kui mitte kiirabiautos.

Tore, et on ka häid inimesi :)

Natuke veel Tamarast

Seekord hästi lühike pajatus Tamarast.

Olukorra kirjeldus: Dan nagu ikka, tuju rõõmus, päike südmas ja maailm ees lahti ning Tamara nagu Tamara ikka oma kohal.

Dan: "Kas sul on täna paha tuju?"
Tamara: "JAH"

Uue töötaja proovipäev

Lugu sellest, kuidas toimib viisakas teeninduskultuur.

Sattusin kauplusesse suhteliselt heal hetkel, sain oma kaubad kätte ning vaatan, et ühe kassa juures ainult 3 inimest järjekorras....mõtlesin, et kas tõesti võib nii hästi minna, et saan poest kiiresti tulema. Kui märkasin, et kassas istub uus nägu ja tal rinnas silt "Õpilane", siis hakkasin kohe kahtlustama, et kohe tuleb miski jama.....ja nii ta läkski :)
Esimene inimene sai oma ostud ilusti tehtud ning teise ostja puhul tegi õpilane apsaka ning pani kaardimakse asemel kassasse sisse sularaha makse. Paanika! Õnneks nägin, et õpilase kõrval seisis vanem-kassiir ning tundsin kohe väikest kergendust. Selle asemel, et vanem-kassiir hakkaks kassas thingut ümber vormistama hakkas ta hoopis kliendile seletama, et meil pangaautomaat siin samas ukse taga kohe, et ming võtke raha välja ja ongi korras.
Minu õnn oli siiski lõpuks see, et õpilane oli väga agar ning sel ajal, kui teised kõrval vaidlesid, et kas pangaautomaat või mitte, siis tema hakkas juba minu asju kassas läbi lööma ja pääsesin kiiresti tulema.
Kuidas sealne vaidlus oma lõpu sai ei oska ma kahjuks öelda ja kellegi käest küsima ka ei lähe.

Praeguseks on aga too kord proovipäeval olnud naisterahvas ehitud uhke Maxima vormiga ning saab oma tööga päris hästi hakkam.

Eks tegijal juhtub nii mõndagi. :)

Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi? :)

Natukene, siis ka klientide igapäeva muredest meie lemmikkaupluses - Maxima.

Astudes poodi siis esmalt möödud sa puu- ja juurviljaletist ning teravat kõrva omades sattusin peale kahe täiesti tavalise Maxima külastaja (tuleta meelde täiesti esimest blogi postitust:) jutuajamisele:
Külastaja 1: "Ei tea, kus neil siin need mandariinid mida seal reklaamlehes reklaamiti?"
Külastaja 2: "Kuule ei tea jah, mulle ka siin ei paista kohe silma...oot ma panen prillid ette."
-otsitakse välja prillid ja pannakse ninale-
Külasataja 1: "No kas on siin või on need ikka apelsinid?"
Külastaja 2: Ei näe mina...paistab, et ikka petukaup....lähme uurime kassast..."

II Sündmus

Olles seda kauplust külastanud juba üsna regulaarselt siis jäävad ikka inimeste näod ja nimed meelde. Järgnev jutuke ka siis sellel teemal.

Kaupluses on vaieldamatult meie lemmiks teenindajaks Tamara Panifailnok - tegemist umbes 50 aastase lühikeste tumedate juustega naisterahvaga kelle on kerge ülekaal ning alati selline kuri pilk ees, et kui sa veel oleks siia kassalindile pannud ühe asja rohkem, siis ma oleks lihtsalt sulle midagi kohutavalt halvasti öelnud.
Et väike ülevaade siis inimesest olemas.

Lugu temaga järgmine:
Iga kord poes käies, seda umbes kuu aega järjest, sai Tamarale alati viisakalt tere öeldud - "Tere Tamara Panifailnok". Loomulikult ei tekitanud see temas mingeid emotsioone ning tema raudne pilk jätkus. Kuid ühel täiesti tavaliselt päeval sai tehtud natuke teisiti.....ja see käitumine paljastas meile Tamara naeratuse. Ega see naeratus ise väga eriline polnud, kuid naeratus, kui tegevus ise tegi selle eriliseks. Et seda välja pressida ei pea tegema midagi muud, kui rutiinse tervituse asemel ütlema lihtsalt - "TSAU!"

Ilus lugu ühest ilusast päevast

I sündmus

Alustan loost kuidas sai siis kord jälle pikk järjekord maha seistud (ega seal ju korraga 5'st kassast rohkem, kui 2 lahti pole :) ning jõudis järjekord meieni. Tasusime ilusti arve ning saime tseki. Tekkis siis Danielil kange tahtmine natuke kassapidajat pinnida ning ta küsus "Vabandage, et kas Käibemaks on juba siia sisse arvestatud?". Kassapidaja muidugi kohe kohkus ning vastuseks tuli: "Da eta vaše (see on teie).". Ega siis esimese hooga jonni jätta ei saa ning nii Daniel oma küsimust ka kordas.....loomulikult oli kassapidaja reaktsioon sama, mis eelmisel korral. Peale seda raundi otsustasime loobuda.
Kahjkuks ei olnud järjekorras ka ühtegi abivalmit kaaspoodlejat, kes oleks kassapidajale tõlget tahtnud pakkuda.

Samal päeval hiljem poes käies õnnestus meil järjekorras miski asja maha pillata (nätsupakk vms) ja kui siis tõme kuuldavale venekeelse väljendi "bisdets", siis oli järsku poes vaikus ning saime nautida tähelepanu keskpunki, kui kõik kassapidajad ning järjekorras olijad oma pead meie poole pöörasid.

Tore, kui Eestistunud on kõik sealne klientuur ning töötajad :)

Alustuseks aegade tagant lood, mis on meeles

Enamus siinseid juhtumisi leiab siiski aset Tallinnas tartu mnt 49 Maxima kaupluses.

Seal toimuvad sündmused ning teeninduskultuur on mind juba pikemat aega tagant utsitanud, et teha selleteemaline blogi ning nüüd paistab, et siit see algab. Loodetavasti suudan need sündmused ka nii värvikalt kirja panna, kui nad päriselt juhtunud on.
See on kauplus kuhu sisse astudes tunned kohe, et oled sattund kas Lätti või Leetu. :)


Siinkohal tuleks ka ära mainida, et igakord, kui sa astud poodi sisse oled sa 99% seal kõige noorem külaline ja tõenäoliselt 90% külastajatest on ainult vene keelt kõnelevad inimesed.

Silma järgi pakkudes on kauplusekülastajate keskmiseks vanuseks vähemalt 65 eluaastat